Niisiis on segased lood. Olen olnud Turus napilt 2 nädalat ja juba on yks noormees minusse lootusetult armunud. Poleks hullu kui tunded oleksid veidigi vastastikused.
Vajan abi, oskan vaid 6li tulle kallata. Yksi olla on halb, kaksi ei taha ka nagu mitte kuidagi olla!
Armastust k6igile!!!
Tagasi Soomes, jeee- MITTE
Ok ok tegelikult on lahe. Rahadega on cancel nagu ikka ja koolipäevad on pikad nagu ikka- kodus käin ainult magamas. Samas nagu juba ammu välja öeldud on kodu seal, kus jope ripub!
Eile kukkusin veits rattaga - normal, aga jama on selles, et jalast jookseb siiani verd- kui on valus, siis naerata!
Osalen Turu Linnateatri etenduses, mis tuleb nyyd pooleteise kuu pärast välja. Proovides on täiega fun, lavastaja lubab segast peksta- lemmik!
Järgmisest poolaastast on kooliga l6plikult cancel, seega otsin erinevaid v6imalusi, kuhu 6ppima/töötama minna, kui kellelgi on geniaalseid pakkumisi, siis palun soovitage midagi!!!
Armastusega!
Olen siis omadega otsapid soomes, see ei yllata kyll enam kedagi. Seekord siis teen siin kunsti, ka see on tavap4rane. Kuid uus on suhtumine ja noorsand Inglane. Rokin ning h4vitan enda keha k6igl eri viisidel, mille peale tulla saab. Kui kellelgi on uusi nippe, pange teele!!! Siiski siiski mulle ei meeldi armastus ja puutumata loodus.
Mulle meeldib olla h/noor
Pole 100 aastat kirjutanud, kuna olen unustanud enda salasõna ning pole viitsinud sellega tegeleda.
Niisiis käes on suvi, jeee (loe irooniliselt) Ehk siis puhkus, millega pole midagi peale hakata. Jauramine 24/7. Vahetevahel tekib vaid mõte (see on ka ainus mõte, mis on üle pika aja tekkinud) et millal see lõpeb, või lõpetan ka 35 aastasena enda õhtud levikas (või pärnus/leedus, nagu viimased ajad on näidanud)
Vähemalt on selgeks saanud, et hea olla naine. See selleks, homme vara soome ning kuu pärast kohtume taas levikas.
Armastust!!!
Olen nüüd õnnelikult tagasi Tallinnas, kas nutta või naerda?
Olen õnnelik et mu ümber on nii võrratud inimesed. Tulevik on ikka veel tume, kuid sõbrad õnneks mõistavad ning ei tõstata seda teemat.
Olen paikne olnud 2 nädalat ning juba hing ja keha kripeldavad ära. Sest kusagil mujal on ju alati parem!?!
Kodus on nii külm, et hingeõhku on välja hingates näha ka ilma sigaretita, ahju kütmine aitab, veidi…
Ma olen lihtsalt nii nii loll!!!
Peale selle, et kaotasin täna enda ainukese kella, mille nimelt tõin itaaliast!!!, sain teada, et mu tuutor otsustas, et ei mina ega ka Timo ei saa siia teiseks semestriks edasi jääda. Ma olen lihtsalt nii loll, et suutsin juba selle mõttega harjuda, et veedan siin kogu aasta…
Olen täiesti tühi, õgin meeletult, kuigi olen paks nagu siga
Nööri variant hakkab aina ahvatlevam tunduma
Armastan teid kõiki väga, kuid hetkel on lihtsalt nii nii nii raske…
Arvasin, et mul on väga raske jalgu alt lüüa, eksisin sügavalt!!!
Võin väita, et kõik algas trepist alla kukkumisega. Pooleteise korruse jagu astmeid pole mul siiani meelest läinud, kuigi kips eemaldati mõni päev tagasi. Teise üllatusena oli vargus, sellega võeti mult hetkel kogu mu raha kasutamise võimalus ning telefon, et välismaailmaga suhelda, rääkimata fotoaparaadist, et ümbritsevat jäädvustada… See selleks, tegu on vaid materjaalsete väärtustega!
Sellega asjad ei piirdu! Selgus, et järgmisest aastast mul enam Turu ülikoolis kohta pole! Kogu (niivõrd, kuivõrd) kindel tulevik haihtus ühe hetkega. Olen löödud… Kuidas see kõik juhtus on pikk pikk jutt ning minu välismaal olemisega pole midagi pistmist.
Kui olin peale uudise teada saamist päeva rööbastelt maas, naasesin kooli ning seal tabas mind uus üllatus, owjeee. Nimelt sain teada, et tuba, mille endale järgmisest kuust kinni olin pannud, et ei peaks enam siin urkas elama, on minu tahtest sõltumatult hõivatud ning sinna kolimisega on cancel!
Rahatu, tulevikuta, kodutu sant!
Nööri veel kaela ei pane. Mulle on hakanud kogu situatsioon juba nalja tegema… Ootan uudishimuga, mis järgmiseks?!?
Vahetevahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust nagu polnudki, kuid siis on jälle sellised päevad nagu täna, kus päike paistab, temperatuur on talutav ning kool lõpeb kella 12st. Manustad suure hulga pannkooke ja šokolaadi ning vestled msn-is sõpradega ning tead, et lootus sureb teadagi millal… Homme?
Homne on alati tulevik, seega selle pärast pole vaja muretseda! Mis sest, et raha ei ole ja tahaks siiski nädalavahetusel närve puhkama minna. Tuleb välja, et 40 euri õhtu jooksul kulutada pole mitte mingi probleem! Kuid kust see raha võtta? Kus on kõik rikkad mehed, kes vaesele idaeurooplasele välja teeksid…
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ning nädalavahetus on alles mägede taga!
Selle nädala lõpus selgub, kas Kaisa jääb siia päikese alla juuni lõpuni või pakin oma kolm asja juba kolme nädala pärast ning suskan enda väikesed valged varbad lõplikult põhjamaa lumme! Seega hoidke mulle pöialt!
Sellegi poolest loen juba päevi, millal korrakski kodumaa õhku saaks hingata (parem variand oleks loomulikult, kui õhu ja kopsude vahele jääks armastatud Philip Morris). See on nii, et ühel hetkel tuleb kannatamatult suur sõprade igatsus peale ja raske on endaga hakkama saada!
Igatsen, kuid mitte kauaks kuna olen peagi tagasi külmal kodumaal ja mõtlen,et miks ma seda k***di ahju pean koguaeg kütma ja miks nii külm on? Miks nii nii külm on?!?
Lume – lükkamine olümpiale!
Suured tänud ja musid kõigile fantastiliste soovide, kaartide, kirjade ja kõige eest!
Minu sünnipäev algas klaasikese rumm-koolaga (olin neid juba õhtu jooksul nii mõnegi manustanud). Kui kell lõi südaööd, siis otsustasin, et olen alkohoolik ning lõpetasin. Enne seda, aga olin suutnud tänu manustatud vedelikule end nii hevimetalli täis juua, et tuikusin vannituppa ning hakkasin enda juukseid lõikama. Ütleme nii, et tulemus on täitsa hea, koolikaaslastele väga meeldib.
Mäletan, kui sai kunagi Siimu juukseid lõigatud… Siis oli ainuke lahendus peale juukselõikust Siimule sisendada, et ära muretse juuksed kasvavad! Vabandan veel kord, õnneks on too juhtum unustuste hõlma vajunud! (loodetavasti) Nüüd siis mõistan, et tookordne viga oli vähene alkohol!
Hommikul kooli jõudes algas tunde kestev musitamine ja kallistamine. Hakkan vaikselt mõistma, et kodumaale tagasi jõudes pean minema võõrutusravile. Musitamise ja kallistamise suhtes, kuna olen sellega täiesti harjunud ning vajan asjatundja abi, et suudaksin end tagasi hoida, et mitte kõiki pidevalt katsuda ja musitada. Seega kui mind veebruari alguses tänaval möödumas näete ning teil pole juhuslikult kaasas kuiva taskurätikut, kuhu minu musitamisjääke pühkida, siis soovitan tungivalt kiirest ning märkamatult kõrvaltänavasse põikuda! Olen siiani lühinägelik, seega too manööver õnnestub ülimalt lihtsalt.
Kõnnin mina siis koolis pahaaimamatult ühest tunnist teise ning mis ma näen? Terve teine ja kolmas kursus on end üles rivistanud ning laulavad mulle keset koridori sünnipäeva-laulu. See oli võimas! Hääletan tolle loo aastahitiks!
PS Soovin õnne kõigile kaasmaalastele, kes hääletasin loo “I kissed a girl” poolt, kuna tõesti tõesti too lugu võitis eesti parima välismaise loo tiitli. Teie (hääletajad) aga ei võitnud midagi.
Leidsin imelise narkootikumi! Palavik!
Justnimelt, palavik. Õnneks või kahjuks mul kraadiklaasi kasutamise võimalused puuduvad, kuid päev tagasi kogetud palavik oleks arvatavsti tolle hapra riistapuu kildudeks kuumutanud…
See, mis ma tolle tripi ajal kogesin oli sõnulkirjeldamatu. Nägin ja ka füüsiliselt tundsin viirastusi! Mäletan sellist seisundit vaid enda varajasest lapsepõlvest, kui sai paar korda väga haige oldud. Tollal näitas kraadiklaas mäletamist mööda ligi 43 kraadi!
Hetkel toitun paratsetamoolist ning võtan hoogu, et koduseid töid tegema hakata. Tüüpiline, mul on aega olnud 2 nädalat, et koduste töödega valmis saada, aga Kaisa jätab ikka kõik viimasele hetkele.
Nüüd veel veidi Taruvaiku ja hakkan valima, millise koduse tööga enda magamata ööde sisustamist alustada…
PS Õnneks tänu valulikule kurgule pole tahtmist välja minna…
PPS Sünnipäev on lähenemas hirmuäratava kiirusega, vanadus ei hüüa tulles? Leppisime Timoga kokku, et oleme igavesti 21! Kõlab hästi!
sex ja linn
No eks ma räägin siis parem linnast. Ja peaksin mainima, et tegu on minu esimese blogiga, tadaaa.
Hetkel laman enda voodis ja ma pole üksi, nimelt ümbritsevad mind hordid valgeid kassikarvu, olen üritanud voodit siluda, kloppida, pesta, harjata, karjuda, suitsetada (seda teen ka hetkel), aga midagi pole veel aidanud. Olen leppinud, alla andnud. Hetekel tegelen erinevate millega iganes, et ainult mitte kodust tööd teha, nimelt sain osa kooli näidendis ning pean selle tarvis kirjutama 2 monoloogi. Kuna kirjutan need eesti keeles siis pean need hiljem tõlkima hispaania ja sealt katalani keelde!!! Ei ole just kõige ahvatlevam… Tolle näidendi tarvis pean ka tegema tantsu. Kaisa ja tantsu. Hakkab nalja saama. Pidime reedel tantsu algse versiooni ette kandma ning millegi pärast oli lavastaja minu eneseväänutamisega väga rahul.
Lavastaja on väga karm, esimeses proovis sõi ta Timo, minu koolikaaslase Turust lihtsalt välja, teda pidevalt teiste ees mõnitadtes ja maha tehes. Ta kasutab samu võtteid ka teiste suhtes, kuid olen töötanud koos Davide Giovanzanaga ja tean mida karm lavastaja endast kujutab. Meie armsa lavastaja lemmik väljendite hulka kuulub buta madre ning tantsija koht pole ta sugugi suu peale kukkunud!!!
Lühidalt üldisest: elan Barcas elamurajoonis, mis on võrreldav lasnamäega nagu paljud rajoonid selles suures suures linnas. Tuba on ligi kolme ruutmeetrine, sisustatud voodi ja kahe kapiga. Korterikaaslasteks on kass (omab palju karvu) ning rastadega tugitoolisportlasest poiss ja punapäine rõõmus tüdruk.
Kool asub veidi linnast väljas, seega sinna sõit võtab mul aega 1,5 tundi ning tunnid algavad 8.30; minust on saanud hommiku inimene. Hommikune metroo on täis huvitavaid ja kindlasti toredaid inimesi, pole kahjuks ühegagi neist jutle saanud. Kõik vähesed jutuajamised on lõppenud sellega, et eemaldan enda kõrvadest klapid ning lausun emotsionaalselt (et massist mitte erineda): “Perdona, que?” või kui aiman, et tegu oli küsimusega, on kiire tulema vstus “no se”. Samad väljendid toimivad ka koolis, kui mul kõrvaklappe peas pole ning kuulen kogu vestluskaaslase monoloogi oma kahe terve ihu kõrvaga…
Lahkun nüüd sööma, jälle. Hispaanlased söövad päev läbi!
Ma ei saa aru, kas tegu on sellega, et magan nii vähe, aga söön tohututes kogustes- permanentsed söömisorgiad, aga see selleks.
Koolis on mind omaks võetud, pidev kallistamine ja musitamine ja kõik see, mis hispaania kooli juurde kuulub. Etendus, milles osa sain ja mille proovides iga päev 3 tundi osalen laheb väga edukalt, eriti mulle nimelt tuleb välja, et etenduse alustab üks minu monoloogidest. Feimi tuleb!!!
Mõtlesin teha endale nalja pärast lokid pähe ning kui ma täna kooli sisenesin sain nende kohta kohe kolm kommentaari: hola kambola! ; oohhoo ja lõvi, kokkuvõtteks võib öelda, et seda viga ma enam ei tee, et lokkis juustega avalikku kohta lähen!
Nädalavahetusel käisid mul 2 sõbrantsi Tallinnast külas, hetkel tripivad nad mööda hispaaniat ringi ja jõuavad nädala alguseks taas Barcasse. Tore on elada soojas suurlinnas- palju toredaid külalisi!
Lähen nüüd sööma, jõudsin alles koolist koju ja võiks nüüd midagi hamba alla pista – jälle! Hispaanlased söövad päev läbi!
Vihma sajab, juba mitmendat päeva järjest ning lõppu pole niipea näha. Temperatuur on langenud mõne päevaga kümne kraadi võrra- külm on!
Käisin mõni päev tagasi koolipeol, väga tore oli, ehk isegi liiga tore. Hiljem tunnis arutades olevat nii mõnelegi klassikaaslasele jäänud mulje, nagu ma oleksin lesbi, isegi õppejõud tundis selle vastu huvi. Jätsin küsimuse lahtiseks…
Peale pidu, kolm tundi magades oli päris raske hommikul kooli jõuda; jõudsin!
Mõistsin täna tantsu tunnis, et olen hakanud tunduvalt paremini painduma, tekkis lootus, et minust ja mu hiiglaslikust kehast (mis hispaania kontekstis on eriti eriti suur, kuna keskmine hispaanlane on must pea jagu lühem) võib veel asja saada.
Olen õnnelik ja veidike armunud, aegajalt on raske keskenduda, aga kõik on mööduv!
Kolmest Erasmuslasest olen mina nüüd alates eilsest ainus, kes kooli näidendis kaasa teeb. Timo (koolikaaslane soomest) langes esimesel nädalal välja ning Anna (tzika tsehist) visati nüüd välja. Loodame kõige paremat ja ehk suudan enda suure keha piisavalt hästi liikuma panna. Ma vist polegi maininud, et tegu on pähiliselt tantsuetendusega: tants, tants, tants, monoloog, tants, tants, tants koos monoloogiga jne…
Lähen nüüd sööma, jälle! No te juba teate seda hispaanlaste asja!
Täna pantomiimi tunnis oli mul suur probleem kärbsega. Justnimelt. Pantomiim on iseenesest väga tore ja ülimalt füüsiline tund, kuid terve tunni ronis mööda mu säärt üles ja alla kärbes. Vabandan kõigi ees, kes seda erootiliseks peavad, aga palun, seistes ühel jalal relavees, keha kallutatud kolme tuule poole, pole just kõige erutavam kõditav sõber sääremarjal!
Tahaksin peatuda veidi pikemalt tol tunnil. Nimelt kõik mis me teeme vajab tohutut pingutust ning nagu õpetaja väidab, siis seisab ta ees kari roboteid. Et meie olemist kergemaks muuta ütles õpetaja: ” Mõelge millegi kerge peale, no näiteks armastus, ah perse see armastus! Marihuana! Vot, peaksite olema kerged nagu marihuanat suitsetades! ” Selline kool!
Koju jalutades põikasin täna sisse ühte riidepoodi. Palju ilusaid riideid, kuid minu pilk jäi automaatselt peale vaid talve riietele, kõigele mis on vähegi vooderdatud või villane. Tegin seda täiesti instinktiivselt ja automaatselt. Kui enda riidevalikust aimu sain lahkusin ruttu poest. Kaisa que pasa, väljas on +25 kraadi. Ostsin selle peale õlle ning nautisin pilvede vahelt paistvat päikest.
Pidin õlle ruttu ära jooma, kuna mind tulid kimbutama, mis te arvate?
…kärbsed…
Lähen nüüd selle peale pesema! …või tegelikult enne sööma. Hispaanlased söövad päev läbi
Jep work hard play hard! Tahaks rohkem mängida, kuna tunnen et tööd teen kõvasti. Olen haigeks jäänud, kuid sellegi poolest jõuan alati kooli, kas just õigeks ajaks aga jõuan!!! Palaviku vastu aitavad rohud! Nad tõesti aitavad…
Timo on samuti haigeks jäänud, seda oletan faktist, et ta pole mitu päeva kooli jõudnud. See näitab otseselt suhtumist. Kooli suhtumist. Nimelt nukuteatri osakonnas on ütlemine, et kui sa just surnud pole siis oled tunnis kohal! Kui oled surnud, siis halb sulle! Tegu on küll loomulikult mitteametliku reegliga, kuid reegel on reegel! Draama poolel võetakse asja rohkem loomingliselt… ( Timo õpib soomes draama poolel, mina nukuteatri poolel- puust ja punaseks fakt)
Kuna kõik mu kohalikud sõbrad ehk koolikaaslased elavad Terrassas (kus asub ka mu kool) siis veedan kõik argipäeva õhtud üksi kodus. EMO. See selleks, loodetavasti asi paraneb! Hetkel joon Amarettot. Magus mäng? (vihje pealkirjale – puust ja punaseks fakt nr 2)
PS minu hispaania telefoni number: +34 622006861
Tulge ikka külla ka! Õhkõrn plaan on minna koolikaaslastega aastavahetuseks Londonisse, kuid muidu on minu uks kuni veebruari lõpuni kõigile avatud!!!
Lähen nüüd sööma…
Täna juhtus palju toredaid asju!
Nimelt mu lavastaja (etendust olen korduvalt maininud) pildus mind järjest geniaalsete komplimentidega.
Nimelt algas asi lausest: “aaa hispaania toit, jaa jaa kaisa, sellise kõhuga sobid koduperenaiseks ja ei millekski muuks!” Naljakas, sest ma pole suutnud enda haiguse tõttu pool nädlat süüa, aga mis seal siis ikka. Nüüd polegi vaja muret tunda selle pärast, et köha ja palavik ajavad söögiisu minema. Tuleb välja, et haigus on ainult kasuks. Just hakkasin tundma, et haigus hakkab üle minema ja söögiisu tagasi tulema, aga tutkit. Nüüd ruttu pead pesema, peale mida avan kõik korteris olevad aknad ning kuivatan enda juukseid alates tänasest vaid tuuletõmbuses!!! Kui kellelgi on nippe, kuidas haigeks jääda, siis andke tulla!
Järgmine kompliment oli teemal minu laiskus. Nimelt ma pidavat hulga rohkem painduma, kui ma paindun ja tegu on minu laiskusega! Paindun rohkem kui paindun. No loomulikult pole valu paindumise juures mingi faktor.
Seejärel kõlas järgmine lause: ” Kaisa vaata, ma olen sina, kõnnin siin lolli näoga ringi ja imestan kõige üle! Sa tunned end vist eriti “koduselt”.” Ei oska siin kohal isegi konteksti välja tuua, kuna meie vestlus koosneski neist kahest tema poolt loobitud lausest. Lahkusin suitsetama.
“Kaisa sa pole enda teksti ja liikumist üldse korranud! … Või oled?”
“Kordan iga päev!”
“Oled sa ikka korranud? … Ma ju näen et sa pole blondiin, su juuksed on kollased!”
Kõige lõpuks lubas lavastaja mind homme etendusest välja lõigata, ootan huviga homset päeva!
Armastan hispaaniat…
ning punane vein aitab!
PS Käisin eile imehead; tuttava; tantsuetendust vaatamas! 12 punkti!
Lähen nüüd sööma
Ei, seda ma ei saa enam endale lubada, las need hispaanlased söövad päev läbi!
Suudlen täitsa vabalt, nimelt eile suudlesin terve päeva kooli kõige kuumema poisiga…
Oeh, jah seekord liialdan ainult natukene. Nimelt on asjad nüüd nii, et peale komplimentide paraadi päeva läksin järgmisel päeval kooli kõht täis šokolaadikooki ja rõõmus tuju näos, valmis keskmist sõrme lavastaja poole suunama (harjutasin kodus ka natuke, et ikka õige kick-ass feeling sees oleks). Ning mis juhtus?
Lavastaja küsis, et kuidas ma end tunnen, vastasin, et fantastiliselt (ma ei valetanud) ning jätkasime prooviga, nagu poleks eelmisel päeval midagi juhtunud. Ka lavastajal oli parem tuju, tegi mulle isegi paar korda silma ja viskas nalja. Ühesõnaga kõik läks väga hästi. Olen alati olnud selle poolt, et kohtle kõiki hästi, ka neid, kes sind halvasti kohtlevad, sellega paned ainult nemad halva inimese olukorda ning neil ei jää midagi üle, kui ka sind inimese moodi kohelda!
PS Proovi lõpus hakkas üks tüdruk nutma, aga tegime riietusruumis hiljem kõvasti nalja ja nädalavahetus koos rohke alkoholi ja magamisega teeb talle, nagu meile kõigile ainult head!
Šokolaadi kooki sain muide korterikaaslaselt, kellel oli neljapäeval sünnipäev. Palju õnne Havier! Kook oli imehea (tema ema tehtud), veel eilegi nautisin viimaseid tükke.
Ahjaa suudlemine. Etenduses on stseen kus saan kooli kõige kuumemat poissi suudelda. Harjutasime seda stseeni eile terve päeva. Mmmm. Kaisale meeldib! Jestas ma olen ikka eriti lootusetu, suudlusstseen, no palun… Kes ütles, et näitlejatel eraelu vaja pole? No see on juba hoopis teine teema.
Stseen näeb siis välja nii et 2 tüdrukut peavad dialoogi armastuse teemal ning kõik ülejäänud suudlevad omavahel. Suudlemise all pean silmas musi suule- no midagigi!
See poiss küsis eile peale tundi mu telefoni numbri, ehk annab kuidagi korraldada selle stseeni harjutamist ka kooliväliselt…
Lahkun nüüd sööma, (tsenseeritud sõna) – see lavastaja!
Miks ma elan pidevalt tulevikus? Tulevikus kus ma olen loomulikult ilusam, targem, rikkam, armastatum jne jne jne…
Sest et dieeti on ju hea alustada järgmisel esmaspäevl ning õnnelik olen ma siis, kui leian armastuse ja järgmisest aastast on hea trenni minna ning kui stipp tuleb, siis ostan lemmik šokolaadi ning järgmisest reedest…
Milleks, kellele seda kõike vaja on?
Kuidas elada hetkes?
Hispaaniasse tulekuga suutsin seda natukenegi saavutada, et elada hetkes. Kui paljud inimesed ütlesid, et ma olen nii nii noor ja küll ma veel jõuan hispaaniasse, kas ma pean just nüüd minema! EI! Tahtsin seda kohe ja pregu! Ning tegin vägagi õigesti! Ma ei jõua enam oodata kuni järgmine hambapasta tuub tühjaks saab või saabub uus aasta või järgmine esmaspäev või reede või kolmapäev või…
Sest varem või hiljem saabub see esmaspäev või kolmapäev või… , kus ma avastan, et olen vanem, kui ma oleksin eales arvanud, et nii vanaks elan ning fakk langevarjuga jäigi hüppamata või mustanahalisega pornofilmis esinemata või…
Ning see esmaspäev läheneb hirmuäratava kiirusega ning ainuke hirm on see, et avades uut hambapasta tuubi olen ma 100% sama inimene, kui eelmist tuubi pakendist välja võttes olin. Ainult soovid ja lootused on samad: tahaksin…
Tee ja ole ja muutu, kuni oled leidnud!
Mul on külas kallid Joosep ja Madli. Mõlemad pettunud minu elupaigas (elan eest mõistes lasnamäel) ning selles, et siin ei landi sugugi nii kiiresti, kui keskmine eestlane arvab! Peale suurte pettumuste, on ühel neist mitmendat päeva kõht maksimaalselt lahti- viva espanja!
Ilm on kõigele vaatamata fantastiliselt ilus. Kuulsin, et eests on lumetorm. Sitkust ja jõudu sellega hakkama saamisega! Hetkel olen vägagi rahul, et pesitsen Ekvaatorile mõnedkümned laiuskraadid lähemal.
Kool on endiselt vägagi intensiivne, mida näevad nüüd väga selgelt ka Joosep ja Madli, kui Kaisa on permanentselt õhtuti koolist saabudes surmväsinud. Järgmisel nädalal on esikas ja siis lähevad asjad loodetavasti kergemaks!
Käisime Joosepi ja Madliga minu koolikaaslastega peol. Sellest räägitakse veel kaua lugusid, kui lahedad ja stiilsed Kaisa sõbrad on. Kõik jumaldavad eestlaseid. Siit ka nüüd üleskutse mulle külla tulla, kuna Joosep ja Madli on nüüd “publiku” soojaks pidutsend ning järgmistel külalistel on juba väga kerge peonaelana särada!
Kaisa “lasnamäe” korteri uksed on alati teile, minu kallikestele, valla!!!
Lähen valmistan nüüd põhjamaa külalistele lõunat- kuivikuid!
Nüüdseks juba lõppeva nädala keskpaigas oli mul ära esietendus. Kuidas läks? Hästi. Olen rahul et suutsin mängida ka võõrale publikule täie rauaga. Olen selle üle väga uhke. Kõik kiitsid ja ohetasin-ahetasid. Alati on näidendi puhul kahju see, et ise ei saa tervikut näha, kuid vaatajate kommentaarid olid, et lavastuses oli suurepäerane grupitunnets ning samas ka kõik osalised särasid indiviididena suurepäraselt. Kuidagi harjumatu on vastu võtta positiivset kriitikat… Nüüd tuleval nädalal on veel viimane etendus Barceloonas, kusagil teatris ning peale seda tuleb edasi liikuda ning uutesse projektidesse keskenduda. Teater on kaduv kunst, ta kaob kohe ära.
Olen hakanud enda eksistensis kahtlema. Etenduses olen nii näitleja kui ka tantsija ning kirjutasin ka endale ja natuke ka teistele tekste, samas liigutan ka natuke nukke. Kes ma siis lõpuks olen? Füüsiline näitleja? See mõiste on hakanud mulle aina enam ja enam meeldima, kuid kuidas seda eesti kontekstis rakendada?
Samas mõtlen iga päev, et mis nukunäitleja, veel vähem näitleja mina olen ning tantsija?- no tule taevas appi!!!
Viimasel ajal on hakanud energiat väheks jääma, suudan ainult magada ja süüa, isegi pidutseda ei jõua, mis toimub? Üritan enese nüüd kokku korjata ning viimase etenduse säravalt esitada!!! Loomulikult olete kõik teretunud vaatama!!!
Lähen nüüd… kuhu ma nüüd pooleli jäin, las ma mõtlen – magasin, sõin, siis magasin, jah lähen nüüd siit siis jälle kord sööma, teadagi…
Olen nyyd l6puks maha saanud k6igi etendustega, huhh… Loomulikult on kahju ka, v4gagi kahju!!!Kuid varsti alustatakse juba uue etendusega ja mind on juba kaasa arvatud, jiihaaa…
Olen armunud! Armunud enda uude nais6petajasse!
Nimelt hakkasin v6tma filmi, ehk siis kaamera ees n4itlemist ning selle kursuse juhendaja on lihtsalt jumalik. Mul ei jagu s6nu et teda kirjeldada… Ta teab ja tunneb, ta elab!!! Kui suutsin kedagi enda armastuse jutuga zokeerida, siis olen rahul, kuid pean t6dema, et tegu pole lesbilise armastuslooga, kahjuks v6i 6nneks? Ta on ligi 50. aastane ning tohutult elukogenud, no ma lihtsalt jumaldan teda, kuna tunnen, et tal on nii nii palju anda!
Olen hakanud m6istma legendi mis kehtib Lavaka kohta, et sind v6etakse tykkideks ning pead end sealt j4lle kokku hakkama ehitama (v6i siis teised liimivad su kokku). Minuga tehakse siin sama ja ma ei aja sarvi vastu vaid vastupidi, lasen sel k6igel juhtuda ning naudin seejuures protsessi. Loodan ainult, et tulemus on rahuldav (loomulikult v6iks olla rohkem, kui rahuldav). Eks n4is kui palju mind suudetakse nii v4hese ajaga lahti muukida ning kauaks selle m6ju Soome tagasi j6udes s4ilib!
Soojad soojad kallistused kooli arvutiklassist
Sain eelmisel nädalal metroos trahvi. 20 eurot, mõnus. Kool asub kolmandas tsoonis kuid mul on vaid esimese tsooni pilet ning seda meelega, kuna esimese tsooni kuu pilet maksab 50 euri ning kolmanda oma üle 70. Seega olen ehk ikkagi nullis. Kuid ega asi sellega ei piirdunud, nimelt ka järgmisel hommikul olid kontrollid kooli jaamas ning minul kui kindlameelsel eestlasel oli siiski vaid esimese stsooni pilet. Adrenaliin. Kui oleksin teadnud, et sama kordub, siis polek hommikul kohvi vaja olnud juuagi, sest kontrollid äratavad piisavalt üles. Kuid sellel korral otsustasin, et ei ei ei teist päeva järjest ma küll trahvi maksta ei taha! Panin mängu kõik oma naiselikud võlud, lasin juuksed valla ning astusin julgelt kontrolöri juurde ning flirtisin end olukorrast välja! Nii hea oli olla karja meeskontrolöride karjas väeti naisjänes! Tulemus- ma ei maksnud midagi ning pääsesin noomitusega. PS noomitusega ei lasta kedagi kunagi ära!
Mul on hetkel vaheaeg, ajee. Oln selle veetnud kodus magades ja õides. Kui teada sain, et vaheag, siis mõtlesin et see peab mingi nali olema ning tuleb välja, et ongi nali nimelt vaheaeg kestab 2 päeva, koos nädalavahetusega 4 päeva:)))
Käed sügelevad juukseid lõkama ja värvima, kuid olen suutnud end siiani tagasi hoida. Igatsen Heikit! Ma nutan end puruks sest ta tantsib jälle Heikiga ja kõige hullem, et nad tantsivad eestis…
Nägin eelmisel nädalal esimest korda filmi tunnis tehtut ning issand ma olen nii kole, appi! Hollywood peab siiski mind ootama jäämagi. Ühes asjas olen selgusele jõudnud, kui saad aru, mida kaamera ees teha on tore küll kuid kui see ilu-esteetistest piiridest välja jääb siis ei aita ka paberkott või botoks!!!
Mu siinne tuutor keerab mulle. Kahjuks on tema puhul tegu ka mu õppejõuga. Nimelt siis filmi kursus, mida võtma hakkasin, ta keelas selle mulle ära! Loogilist põhjendust ta tuua ei osanud, õigupoolest ei osanud ta eriti mingit põhjendust tuua. Olen juba käinud ka tema ülemusega rääkimas, kuid too saatis mu tagasi minu tuutori juurde. Homme lähen ja räägin temaga taaskord näost näkku. See naine on nagu teras. Ta on suutnud ühe meist kolmest Erasmuslasest nutma panna (vaene väike Ana) ning ta tahtis mind juba peale esimest koolipäeva välja visata, aga muidu saan taga hästi läbi… Ta näeb et olen ta tunnis kõigist teistest üle ning et see tund ei paku mulle eriti pinget. Tegu on neutraalse maski tunniga ning mina olengi neutraalse maski kehastus, kui ma vähegi püüan. Seega on tegu ainukese tunniga, millest olen aegajalt skippinud. Ühesõnaga olen ta viha igati väärt, kuid siiski…
Filmi kursus pakub hulga rohkem pinget. Õppejõud on minuga igati rahul ning hoiab mind. Ma ei kujuta ette kuidas ma lähen täna tundi ning ütlen et see keelati mulle ära.
Kursus meeldib mulle ka loomuikult selle pärast, et sain taaskord kooli kuumimat poissi suudelda, ma ei saa aru miks kõik õppejõud meid paari panevad? Peale selle on meil ka nüüd romantiline armastusstseen, kui kõik teised mängivad sõpru ja sõbrannasid. Nimelt suudlema pidime ammu enne stseenide kätte jagamist. Selles tunnis saan aasta punastamise normi kohe kindlasti täis!
Kuulsin linna pealt et minu blogi ikka loetakse, siiras rõõm, mis mul siis üle jääb kui teid ikka aegajalt piinata ja kirjutada ja kirjutada ja kirjutada…
Olukord on nüüd selline, et sain lõpuks soomest vastuse, et võin siia terveks aastaks jääda, aga…
Miks peab alati minu puhul kaasnema asjadega “aga” ?
Nimelt läksin nüüd enda tuutoriga lõplikult tülli, kõik tolle filmi – kursuse pärast. Viimases vestluses temaga ütles ta, et nüüdsest pole keeldub ta enam minu tuutoriks olemast. Loodetavasti oli tegu vaid vihahoos ülepaisutatud väitega, ma tõesti loodan seda! Tema on ainuke inimene, kes tegeleb Erasmuslastega, seega kui teda minu jaoks enam pole siis olen sõna otseses mõttes tänaval ja mis kõige hullem – üksi!
Tema on see, kes ütleb oma viimase sõna minu aasta pikendamise kohta ning hetkel ei tundu see eriti jaa moodi kõlavat!
Veel asju, mis on juhtunud: lasin enda kursaõel juukseid lõigata – lühem, kergem, mõnusam! Mul käis külas Liina, hetkel ta tripib lõuna pool ringi ning naaseb järgmise nädala lõpus. Nii hea on rummiklaasi kõrval eesti “kunstisüsteemi” kiruda!!!
Nagu tark interpolist ikka rääkisin juba end külastanud kallile Madlile, et seelik, mis endale selga panna peab olema piisavalt lühike, et tuul teda üles ei tõstaks! Sellise põhimõtte järgi elan ma siin tõmmujuukseliste härjapoegade maal ja õigesti teen, kuna seetõttu saab minuga ikka tihtipeale napi rõivaeseme pärast kõvasti nalja!
Nimelt just eelmisel nädalal peatasin tänu enda pikkadele säärtele kiirabiauto! Vot see juba on saavutus! Tavaautode peatamise olen juba ammu enda cv-sse lisanud, kuid kiirabi, see on juba hoopis kõrgem pilotaaz, ajee!
Teatasin enda koolikaaslastele, et soome lubab mul siia ka teiseks semestriks jääda, peale mida toimus ohjeldamatu kallistamine ja musitamine. Ohjeldamatu, kordan veel oh-jel-da-ma-tu! Mainisin, et tuutoriga võib jama tulla, mille peale lubasid kõik talle probleemide tekkides kooli taga peksa anda. Vägivald on alati lahendus;)
Sain täna ametliku kutse Terrassa (linn, kus mu kool asub) linnapea vastuvõtule, väga uhke. Jalad ja käed hakkasid värisema, seetõttu susasin kinnise kirja kiirelt kotti ning otsustasin selle rahulikult rongis avada. Mõne aja möödudes istun mina siis rongis, avan ümbriku ning hakkan tähtsa kuid elevil näoga katalani keelset sisutihedat kutset kokku veerima. Lugesin lausa mitu korda läbi. Nii, kõned- hästi, kannatab ära, vestlusring- saab hakkama, õhtusöök- tasuta toit- ideaalne ning õhtul väike tants- nüüd me juba räägime! Kui jõudsin peale kolmandat lugemiskorda kutse lõppu hakkasin vihast naerma, nimelt toimub see kõik 11. detsembril!?! 11 detsember? Kui siin hispaanias kalendripäevi just kuu tagant poolt ette poole ei loeta, siis olen pralle maha maganud! No muchas gracias tõesti- ei millegi eest. Kutses on näha et kiri on kooli valvelauda toimetatud novembris, kas on siis tõesti nii raske suurt, tugevat eesti naist kooli peal hoomata?!? Paneme asja seedima…
Üleeile öösel käisin minu jaoks esimesel Barceloona Erasmuslaste peol. Vot see oli alles pidu, kohe näha et eurooplased on Barceloonasse enda vabadust ja pidutsemise õigust nõudma tulnud!
Kell oli löömas südaööd, kui glamuuritarid Kaisa ja Timo sisenesid rahvast täis kesklinna klubisse. Tänavad olid inimtühjad ning sadu andis kogu Barceloonale sügise hõngu.
Kaunid, haprad põhjamaalased sisenesid klubisse täis ootust kohata enda unelmate printsi või halvimal juhul (mis pole sugugi halvem juhus), enda unelmate kokteili. Seetõttu olid mõlemad hoidnud end “pulmaööks” ja öelnud kodus ning tänavail kõigile alkohoolsetele värskendavatele jookidele range EI!
Kohale jõudes oli elevus juba nii nii suureks paisunud nagu Kaisa reied peale kahte ja poolt kuud rasvast hispaania toidu gurmaanlust (eesti keeles õgimist), et meie kangelane, sinisilmne ning heledapäine kaunis Kalevite tütar unustas kõik mis sai keskkoolis füüsika tunnis õpitud ja spikerdatud! Gravitatsioon ja hõõrdejõud! Gravi… -mis?
Ülima graatsia ning vabastavalt võrgutava kauni kiljumisega lendles meie kangelaste duo naisisend korruse (kurjad keeled räägivad, et pooleteise korruse) jagu astmete võrra trepist alla.
Ainus mõte, mis tema kaunis, kuldsete kiharatega peas neil murdosasekundeil oli: “loodetavasti ma jään ellu”, ning tema palve täideti ja ta elas!
Muinasjutt lõppes viimase astmega ning tuli silmitsi seista karmi ja valuliku reaalsusega. Reaalsus oli nii karm, et oli rebinud katki osaliselt neiu rõivastuse ihuliikmetest rääkimata! Kogu situatsioon meenutas filmidest nähtud rockstaari elu, mida tuli tähistada! Seega hakkas traumeeritu keha nõudma valuvaigistite puudumisel looduslikku ravinektarit- alkoholi. Nagu elukogenud õppejõud päevast päeva kordavad: tunne, mida su keha vajab ja anna seda talle!
Kokkuvõttes oli pidu võrratu. Teen ettepaneku lisada apteekide riiulitele toote gin-toonik-ohtras-koguses!
Hommikul, peale ühte tundi iluund polnud “ravimi” toime veel lakanud ning hüplesin (eesti keeles lonkamine) rõõmsalt kooli poole.
Kella kolmeks lakkas loodusliku valuvaigisti mõju ning läksin üle ibu-nimelisele valuvaigistile. Minu imestuseks ei avaldanud, kõikjal maailmas tunnusatud ning enimkasutatav tablett tantsuga tegelevates instituutides, mingit mõju.
Võtsin jalge alla tee traumapunkti. Kahe tunni möödudes lahkusin raviasutusest käsi lahases. Too aksessuaar saadab mind nüüd järgmised kolm nädalat (soovitatavalt kauem). Diagnoos: sõrme keskmine lüli on diagonaalselt täielikult purunenud! Väike, kuid nukunäitlejale ülimalt vajalik töövahend (sõrm) näitas mulle enda habrast palet just nüüd, kui algas prooviperiood nukunäidendi ette valmistamiseks!!!
Elan nüüd ametlikult loomaaias. Loomaaiad pole mulle kunagi sümpatiseerinud. Loomaaia külastus, kui sotsiaalne üritus on välja kannatatav, eriti kui sellega kaasneb jäätis ning narkootiliste taimede otsimine. Kuid mis puutub puuristatud loomade jälgimisse ja pildistamisse, siis pigem külastan sama emotsiooni saamiseks Balti Jaama, tema ummikusse jooksnud asunikele enda peenraha andmisega teel koduselt rongilt vanalinna.
Loomi mitte toita! Sellega seal probleemie ei tule, sest tean et kogu annetatud raha läheb kesvamärjukese tarbeks.
Korterikaaslasel on kass, kes on nüüd ametlikult minu oma, kuna neiu soetas endale koera. Koer ja kass omavahel hästi läbi ei saa, seega elab kass 24/7 minu toas. Koer aga kõikjal mujal korteri peal. Koeral on kassi allergia, seda sõna otseses mõttes nimelt väike jumbu aevastab ja köhib pidevalt, loodetavasti pole see nakkav. Väga nõrk oleks saada koeralt köha, seda mu haiguskindlustus arvatavasti ei kata…
Mina kui vastselt kapist välja tulnud loomainimene, seda tänu bichist kassile nimega Miu, on see uus intiimne karvase neljakäpalise noormehega voodi jagamine veel veidi võõras ning loodetavasti kolin ära varem, kui tunded kahe poolseks muutuvad.
Mul on lihtsalt sellest kassisit nii nii kahju. Teda pole nüüd koera sisse kolimisest saadik toidetud ning tema jooginõu on asendunud koera omaga. Liiva vahetamisest rääkimata. Kardan, et koerast tüdineb neiu samuti mõne kuu jooksul ning siis pean hakkama põrandal magama, kuna kass+ koer+ padi= voodi ruumala, seega – kaisa magab põrandal.
Lähen nüüd uut korterit otsima ning kassitoitu ostma
Jõululaupäev on selleks aastaks läbi… Eestis oleksin lisanud lause lõppu kommentaari: õnneks, kuid siin läksid jõulud väga hästi. Päike paistis ning sooja oli +13 kraadi ringis. Olin veidi Barcast väljas heade sõprade Davidi ja Esteri juures. Nad olid valmistanud tohutus koguses toitu, mis oli kõik imemaitsev!
Kui olime end korralikult täis söönud, nagu traditsioon nõuab ning rumm oli otsa saanud, läksime diskotama. Suutsime vastu pidada ligi 3 tundi, selleks ajaks oli terve saal täis päkapikumütsides kohalikke ning dj arvas, et on õige aeg enda jõululaulude parimad palad käiku lasta. Meil flippis ära ning otsustasime koju minna.
Täna ärkasin kodus, mõnusas kappimõõtu minatuurtoas. Kutsikakuse- haisune korter ei imponeeri enam üldse! Õnneks on mul juba uus koht välja vaadatu, kesklinnas suur tuba, see lausa karjub mu nime. Läksin täna ka korterikaaslasega täiesti tülli, aga sellest mõni teine kord…
Kogu selle pühade tralliga olen suutnud endale palaviku hankida, kõik mis ei tapa jätab su voodisse interneti seltsi.
Kas see on normaalne et üks kutsikas suudab 24/7 nutta ja haukuda?
Tutvusin eile toreda härrasmehega. Käisin õhtul toidupoes ja kuna mul oli korvis tohutupalju asju ja järjekord oli tohutult pikk ja mul oli tohutult palju aega, siis lasin 2 inimest endast ette, kuna neil oli tunduvalt vähem asju ja aega, kui minul. Teisena lasin läbi ühe härrasmehe, kes minuga kohe ka juttu alustas, minu heledate juuste ja silmade tõttu tegi ta minuga juttu vene keeles. Hiljem rääkisime veel kaua poe ees ning sain ka küllakutse, kuid jätsin juhust kasutamata, tegu oli siiski grusiiniga. Nagu tema väitis, et grusiinid ja eestlased peavad ikka kokku hoidma. Ta oli tõesti tore, rääkis pikalt enda tütrest, kes on minu vanune ja samuti üliõpilane.
Nägin unes, et mu korterikaaslane kolis ära ning päeva peale selgus, et mu korterikaaslane kolibki päeva pealt, ette hoiatamata, rahalistel põhjustel minema. Siiani on raske mõista kas olen ärkvel või magan või on see üks ja seesama või…
Kui tahate enda tulevikku teada siis sulen silmad ning saadan teile hiljem sisutiheda maili!
Kas magava kassi suhu jooksevad tihti hiired? Kas ka siis kui kass hambaid ei pese?
Maailmas on jälle üks asi vähem, mis mind sügavalt hämmastama paneb! Nimelt mu nais-korterikaaslane, kes väljub kodust vaid 300 meetri kaugusel asuvasse toidupoodi minnes, on leidnud endale poiss-sõbra?!? Nüüd on nad kahekeisi kogu aeg kodus. Mulle on siiani mõistatus kust see noormees tuli ja kuidas see neiu sinna kusagile sattus, et too noormees koju vedada. No nüüd on nad vähemalt koos kogu aeg kodus ja ei pese hambaid. Saagu neid palju!
Olgem ausad, Kaisas räägib kadedus. Nüüdsest magan suu lahti ja homme põletan hambaharja ära!!!
Head ööd, kui vaid uni tuleks…
Pole veel magama jõudnud! Uue aasta vastuvõtmine oli sel aastal ülimalt lahe!!!
KUID, seda kuni selle hetkeni, kui kõik hakkas lihtsalt allamäge minema.
Õhtu algas õhtusöögiga, siis seal vahel oli palju seiklusi ja nalja ning lõppes suures suures klubis. Seal ehk õhtu mõnes mõttes algas!
Esiteks läksin ühe mehega kaklema, kes tantsupõrandal mu ümber hõõrutas. Andsin talle korraliku kõrvakiilu peale seda, kui ta mu tagumikku oli katsunud, muide ta polnud esimene, kes mult kõrvakiilu sai, kuid tema ei pidanud paljuks naisterahvast tagasi lüüa!?! Õnneks tulid mu sõbrad vahele ja olukord lahenes.
KUNIKS, tuli oli aeg lahkuda ning minu kotti pole kusagilt võimalik leida. Varastatud! Jah vi**u varastatud!!!
Millest lubasid Sina uue aasta tulles loobuda? Suitsetamisest? Telefonist, fotokaamerast, kõigist dokumentidest võõral maal olles, pangakaardist ning ainukesest rahast sellel?!?
Head uut aastat!!!
Käisin eile politseis, nagu ikka ei saa nad kuidagi aidata. No vähemalt noormees, kellele avalduse esitasin oli väga ilus, nii et käik täiesti mõtetu polnud;)
Tore on ka see, et varganeiu pole mu varastatud telefoni suutnud välja lülitada ning vastab mu kõnedele!?! Ehk on tegu lihtsalt mu usina fänniga. Nüüd ürtiab too vaeseke mu asju kõmulehtedele maha parseldada või siis hoiab neid kodus klaasi taga! Nii selle staariks olemisega juba on:)))))
No ühesõnaga kui elu annab sulle sidruneid, siis tuleb järelikult tequilat juua!
Eile sain kursavennalt msnis väga armsa pakkumise. Nimelt on ta kursis minu seksuaalelu puudumisega ning ta lubas mind välja aidata. Aitamine näeb ette meie kahe ühte heitmist. Oh ma ütlen, härrasmehed pole veel välja surnud!?!
PS Mu üüri tõsteti (ei saagi aru, millisest osast “kõik mu asjad varastati” mu korterikaaslane aru ei saanud, et ta mult nüüd rohkem raha ootab)
PPS Kuulan nüüd netist eesti raadiot pisar silmil, kodu, kodu, kodu… (tegelikult selle pisarate koha pealt valetan) Igaljuhul kuulsin uudistest, et üks mees olevat esimesel jaanuaril ärgates avastanud, et teda on öösel pussitatud!?!
