Suured tänud ja musid kõigile fantastiliste soovide, kaartide, kirjade ja kõige eest!
Minu sünnipäev algas klaasikese rumm-koolaga (olin neid juba õhtu jooksul nii mõnegi manustanud). Kui kell lõi südaööd, siis otsustasin, et olen alkohoolik ning lõpetasin. Enne seda, aga olin suutnud tänu manustatud vedelikule end nii hevimetalli täis juua, et tuikusin vannituppa ning hakkasin enda juukseid lõikama. Ütleme nii, et tulemus on täitsa hea, koolikaaslastele väga meeldib.
Mäletan, kui sai kunagi Siimu juukseid lõigatud… Siis oli ainuke lahendus peale juukselõikust Siimule sisendada, et ära muretse juuksed kasvavad! Vabandan veel kord, õnneks on too juhtum unustuste hõlma vajunud! (loodetavasti) Nüüd siis mõistan, et tookordne viga oli vähene alkohol!
Hommikul kooli jõudes algas tunde kestev musitamine ja kallistamine. Hakkan vaikselt mõistma, et kodumaale tagasi jõudes pean minema võõrutusravile. Musitamise ja kallistamise suhtes, kuna olen sellega täiesti harjunud ning vajan asjatundja abi, et suudaksin end tagasi hoida, et mitte kõiki pidevalt katsuda ja musitada. Seega kui mind veebruari alguses tänaval möödumas näete ning teil pole juhuslikult kaasas kuiva taskurätikut, kuhu minu musitamisjääke pühkida, siis soovitan tungivalt kiirest ning märkamatult kõrvaltänavasse põikuda! Olen siiani lühinägelik, seega too manööver õnnestub ülimalt lihtsalt.
Kõnnin mina siis koolis pahaaimamatult ühest tunnist teise ning mis ma näen? Terve teine ja kolmas kursus on end üles rivistanud ning laulavad mulle keset koridori sünnipäeva-laulu. See oli võimas! Hääletan tolle loo aastahitiks!
PS Soovin õnne kõigile kaasmaalastele, kes hääletasin loo “I kissed a girl” poolt, kuna tõesti tõesti too lugu võitis eesti parima välismaise loo tiitli. Teie (hääletajad) aga ei võitnud midagi.
