Vahetevahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust nagu polnudki, kuid siis on jälle sellised päevad nagu täna, kus päike paistab, temperatuur on talutav ning kool lõpeb kella 12st. Manustad suure hulga pannkooke ja šokolaadi ning vestled msn-is sõpradega ning tead, et lootus sureb teadagi millal… Homme?
Homne on alati tulevik, seega selle pärast pole vaja muretseda! Mis sest, et raha ei ole ja tahaks siiski nädalavahetusel närve puhkama minna. Tuleb välja, et 40 euri õhtu jooksul kulutada pole mitte mingi probleem! Kuid kust see raha võtta? Kus on kõik rikkad mehed, kes vaesele idaeurooplasele välja teeksid…
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ning nädalavahetus on alles mägede taga!
Selle nädala lõpus selgub, kas Kaisa jääb siia päikese alla juuni lõpuni või pakin oma kolm asja juba kolme nädala pärast ning suskan enda väikesed valged varbad lõplikult põhjamaa lumme! Seega hoidke mulle pöialt!
Sellegi poolest loen juba päevi, millal korrakski kodumaa õhku saaks hingata (parem variand oleks loomulikult, kui õhu ja kopsude vahele jääks armastatud Philip Morris). See on nii, et ühel hetkel tuleb kannatamatult suur sõprade igatsus peale ja raske on endaga hakkama saada!
Igatsen, kuid mitte kauaks kuna olen peagi tagasi külmal kodumaal ja mõtlen,et miks ma seda k***di ahju pean koguaeg kütma ja miks nii külm on? Miks nii nii külm on?!?
Lume – lükkamine olümpiale!
